Vahepeal on ajamerre voolanud korralik hulk tunde, minuteid, päevigi, ja mitte et ma oleksin, käed rüpes, lõug lõunas, niisama vahtinud, vaid toimunud on palju rohkem, kui oleksin osanud oodatagi!
Eesti Laul
Veebruaris astusin koos Räpina Jackiga üles Eesti Laulu laval ja see kogemus oli muidugi vägev. Väga huvitav oli jälgida, kuidas nii suurt produktsiooni Eesti tingimustes tehakse – professionaalselt! Kogu kaader töötas õlitatult ja probleeme oli vähe. Mis ei tähenda muidugi, et mina isiklikult neid leidnud ei oleks.
Näiteks kaks kõige suuremat kompaniid, st meie ja Minimal Wind (erinevalt teistest artistidest, kes üksi või kahekesi laval, oli mõlemas bändis kuus liiget, teadupoolest Eurovisiooni-lavale rohkem ei mahugi, pluss stilistid, grimmikunstnikud, mänedžerid ja teised asjapulgad, tipphetkel 16 inimest!) olid mingil põhjusel topitud kokku kõige väiksemasse riietusruumi. Saime siiski sõbralikult hakkama, sest häid lambaid…jne.
Lammastest rääkides – kõige raskem, ja isegi võiks öelda, alandavam, oli n-ö autogrammitund, kus kõik tund aega täisgrimmis ja -kostüümis rivis suurhalli ukse juures seisid, et soovijatele autogramme jagada. Olukorras, kus peaasjalikult viibivad kohal üksnes Tommy Cashi fännid, on selline koogutamine moraalselt ja füüsiliselt väga kurnav!
Ja olgugi et esindasin enda arvates väga väärikalt, sai tulemuseks siiski vaid 13. koht ja pealekauba korralik pauk A-grippi. Mis aga uljast sõitu ei takista, vaid pigem annab hoogu järgmistele ideedele.
Foto: Gea Kumpel
Ehk tasuks Eesti Laulul osalemist uuesti katsetada, oma bändi ja oma lauluga? Ja lastele peab muidugi ka meeldima, see on enam kui selge.
Artishok Biennaal
Vahepeal olen seega peaasjalikult tegelenud hoopis tõvevoodis lebamise, vabariigi aastapäeva tähistamise, kolimise ja tõhusa olmega, tänu millele olen saanud keskenduda mõtlemisele ja unistamisele, mis on toonud mitmeid uusi plaane, paadunud kontseptualist nagu ma olen. Kõige olulisem arusaam on olnud see üllatav mõte, et vahel on ka bluusimuttidel vaja puhata meelt ja tuulutada mõttekurde, ja et sellest võib tulla ka kasu! Olen saanud tõesti üle pika aja välja puhata, pikutada, süüa ja raamatuid lugeda.
Ja nagu tellitult hakkas telefon ühel päeval helisema, justkui oleks juba kaugele kuulda, et Ling on jõude. Pikad ja sisukad, muhedalt naljakad vestlused nii sugulaste, sõprade kui ka klientidega on inimese elurõõmu märkimisväärselt suurendanud ja pannud mõtlema sellele, kuivõrd olulised ikka on suhtlus ja kogukond. Seetõttu kirjutasin telefonidele (sellistele plärisevatele, laua peal nõudlikult istuvatele) armastus-kuuldemängu, mida 28. märtsil Renega Artishok Biennaalil esitleme.
Märtsikuu esinemised
Kogukondliku ning hooletöö-mõistmise tuules tähistame naistepäeva sel aastal eriti intiimselt, ühes ilusas väikeses kogukonnas Raplamaal, kus kolme kandi inimesed on kokku tulnud ja endale kultuurimaja ehitanud. Mina ja Rene astume juba homme, 8. märtsil üles Kuimetsas, Kolme Kandi Rahvamajas, ja ruumi pidada veel olla, nii et kui satute sinnakanti, astuge läbi!
Lisaks, kuigi sooviksin lillede ja kingituste asemel homme saada seda tabamatut võrdset palka, mille nimel olen aastaid prööganud, soovitan siiski ka kaaluda kallimale, sõbrale või sugulasele Kaisa Ling Thingi ja Räpina Jacki Pärnu ühiskontserdile pileti soetamist!
Kevad
Mõtete tulv tegeleb suure raginaga muidugi ka maailmas toimuvaga, mis üha hirmuäratavaks muutub. Kuid selleks oleme me palaganibluusi spetsialistidega juba väga pikka aega valmistunud, et ka rasketel ja hirmsatel, ka leina- ja kurbuseaegadel oleks lolle, kes teeksid nalja ja laulaksid laule. Kuidagi on toda hirmsat hammastekiristamist vaja summutada püüda ning lõbus lauluviis on selkohal asendamatu.
Nii et lõpetangi hoopis ühe ilusa vana mõttega, mille kirjutas kaheksakümmend aastat tagasi George Orwell ja mille uustõlke (sest 80ndate lõpus on Udo Uibo selle juba tegelikult ühe korra ära tõlkinud) ma aasta esimesse Müürilehte tegin. Kole täpselt on seal kirjas:
„Igatahes on kevad kohal, isegi siin, Londoni kesklinnas, ja mitte keegi ei saa keelata mul seda nautida. See on rahuldust pakkuv mõte. Kui mitu korda olen ma seisnud ja vaadanud kärnkonnasid paaritumas või kaht jänest maisiorase vahel poksimatši pidamas ning mõelnud kõikide nende tähtsate isikute peale, kes mul seda nautida takistaksid, kui vaid saaksid. Aga õnneks nad ei saa. Nii kaua, kui ma ei ole otseselt haige, näljas, hirmul, vanglasse või puhkuselaagrisse kinni müüritud, on kevad ikka veel kevad. Vabrikutes kuhjuvad aatomipommid, politsei luurab linnades, valjuhäälditest voolavad valed, kuid maailm käib ikka veel ümber päikese ning ei diktaatorid ega ka bürokraadid, kuitahes sügavalt nad seda ka ei tauniks, saa seda takistada.”
Ilusat peatset kevadet!