Lugupeetavad!

Lõpuks ometi on Lingu-mutt Eesti Laulu lavale lastud! See on suur asi ja ma olen väga uhke, et koos Räpina Jacki kenade härrastega selle nalja ette saame võtta. Ja vaat’ et me seda šõud veel lõpuks kinni ei pane!? Selleks oleks muidugi tarvis õnne ja…

Mis õnne? Hääletada tuleb, mis muud! (Number 4, jätke meelde.)

Hesiodos toob oma iidvanas (ja arvesse võttes, kuidas selles naisi ja meie kehasid üksnes lihana on käsitletud – progressiivsesse maailma no kohe üldse mitte sobituvas) poeemis „Tööd ja päevad“ õpetliku valmi vürstide jaoks, kus kull, püüdnud kinni ööbiku, kes haledalt ta küüniste vahel piuksub, sõnab: „Laula, mis laulad, su viin mina ikkagi sinna, kus soovin. /…/ Mõistust peas pole sellel, kes tõrges on võimsama vastu.”

Ja mina, olgugi et juba kogenud ja ka omajagu korpulentne bluusimutt, olen ikkagi veel pisike ööbik, nagu pea kõik Eesti või iseenda tööandjatest muusikud üle terve maailma. Kas poleks suurte ettevõtete, institutsioonide või vastaste ees ärplemine rumal? Nii lähengi julgelt Eesti suurimale lauluvõistlusele, sest trotslikuna sellele vastu hakata ei tooks vast kaasa midagi head.

Küll aga on võimalik väiksemates isiklikes võitlustes hiiglastega ehk midagi ära teha. Ja isegi poliitiliselt ebakorrektne Hesiodos jätkab manitsemist: „Kuid ka neile, kes suured, ei ole [ülbus] kerge kanda, /…/ Teist teed pidi on parem minna: õigluse poole!” Hiiglased võiksid siiski oma jõudu teadvustada.

Selsinasel 2025. aasta 10. veebruari õhtul tunnistan üles, et mulle koledasti meeldis Facebook, sest seal sai kirjutada ja pilte juurde panna kah. Peaasjalikult aga kirjutada. Ja kirjutamine mulle väga meeldib!

Kuna aga Facebook (nagu ka mina ise) on minu pea kahekümne (!) seal veedetud aasta jooksul nii palju muutunud, ja – mulle tundub! – mitte just paremuse poole, katsetan uut vana meediumi ja hakkan teile, kallid sõbrad, tuttavad, kaastöölised ja sõna otseses mõttes fännid, regulaarselt kirju saatma. Pikkade ja lohisevate põimlausetega, viidete ja piltidega, nagu mulle meeldib.

Facebooki me kohe maha jätma ei torma, aga ehitame Eesti parima (olgugi et ainsa) palaganibluusiansambli toredat kodulehte kaisalingthing.ee, lisame sellele kellasid ja vilesid. Näiteks, kas teadsite, et siin asub salajane lehekülg meie viimase albumi „Big Bäng“ laulusõnadega? Mis siin veel võiks olla? Soovitused on igatahes teretulnud, hea meelega arendame teiega väikestviisi korrespondentsigi.

Nii et tulevikus kavatsen siinsamas lõimes teile kurta, kuidas Spotify ja Meta ülbus mulle üldse ei meeldi ja AI-d kardan ma ka ja kui Nora Maria London ongi AI – täitsa pael! –, siis vähemalt mõnes asjas lasi ta muidugi otse täppi (mitte et Margaret Atwood seda Apple’i ja Amazoni kuningriigi lugu juba MaddAddami triloogias 12 (!) aastat tagasi ette ei oleks kuulutanud), aga Eesti kultuuri lokaalne unistus näib mulle praegu tõtt-öelda täitsa tore.

Mina võin Eestis elada ja töötada küll, kui vähegi tööd jätkub.

Kui me muidugi Eurovisiooni kinni ei pane! Siis hakkavad ööbikud ehk hoopis minule laulma…

Kallid sõbrad, aitäh, et olete meiega koos juba 2017. aastast, palju on muutunud, kõik me oleme kasvanud, ütlemata palju targemaks ja ilusamaks saanud, ning kogu see aeg toredat ja tobedat muusikat nautinud.

Parimad uudised lisaks Eesti laulule: