Hendrik suri täna neli kuud tagasi. Hendrik oli minu koer, aga enne kui te alustate, olge hoiatatud, et mu lein on raskekujuline ja vihane. EI ole lahtunud valukihvatus iga kord, kui keegi alustab lohutamist fraasiga: „Ah, ma tean, need koerad, nende surm on nii valus, nad on ju ikka nagu oma lapsed/pereliikmed.” Mulle aga tundub, et minu valu ei ole võrreldav, sest Hendrik ise oli võrreldamatu. Ta mängis teises liigis. ...
Vahepeal on ajamerre voolanud korralik hulk tunde, minuteid, päevigi, ja mitte et ma oleksin, käed rüpes, lõug lõunas, niisama vahtinud, vaid toimunud on palju rohkem, kui oleksin osanud oodatagi! Eesti Laul Veebruaris astusin koos Räpina Jackiga üles Eesti Laulu laval ja see kogemus oli muidugi vägev. Väga huvitav oli jälgida, kuidas nii suurt produktsiooni Eesti tingimustes tehakse – professionaalselt! Kogu kaader töötas õlitatult ja probleeme oli vähe. Mis ei tähenda muidugi, et mina isiklikult neid leidnud ei oleks. ...
Lugupeetavad! Lõpuks ometi on Lingu-mutt Eesti Laulu lavale lastud! See on suur asi ja ma olen väga uhke, et koos Räpina Jacki kenade härrastega selle nalja ette saame võtta. Ja vaat’ et me seda šõud veel lõpuks kinni ei pane!? Selleks oleks muidugi tarvis õnne ja… Mis õnne? Hääletada tuleb, mis muud! (Number 4, jätke meelde.) Hesiodos toob oma iidvanas (ja arvesse võttes, kuidas selles naisi ja meie kehasid üksnes lihana on käsitletud – progressiivsesse maailma no kohe üldse mitte sobituvas) poeemis „Tööd ja päevad“ õpetliku valmi vürstide jaoks, kus kull, püüdnud kinni ööbiku, kes haledalt ta küüniste vahel piuksub, sõnab: „Laula, mis laulad, su viin mina ikkagi sinna, kus soovin. /…/ Mõistust peas pole sellel, kes tõrges on võimsama vastu.” ...